Sunday, January 4, 2009

Head uut aastat!

Ahh, hea on olla tagasi. Just nimelt, ma olen tagasi.

Reisil olles leppisin faktiga, et mina olen inimene, kes on nagu vesi. Nimelt olen ma loomult paindlik, kohanev ja improvisatoorsele tegevusele kalduv ning üldiselt(oh, kui hea on taas täpitähti kasutada) mitte liialt jäärapäine ega pea paraku ka plaanidest kinni, kuid jõuan siiski vajadusel oma eesmärkideni, senikaua, kuni ma neid silmas pean. Ja kuna mu reisi eesmärk polnud mitte peaaegu kolm kuud ära olla ega Euroopat avastada, vaid teatavates asjades selgust saada ja mõtteid mõlgutada, milleni ma ka jõudsin, siis ei näinud ma vajadust enam jäärapäiselt esialgsest plaanist kinni pidada. Pealegi tundsin ma, et mind vajatakse teatud hetkedel ka kodus. Ning ühtlasi sain ma juba päris ammu aru, et ära minnakse ikka selleks, et saaks tagasi tulla.

Mõned mõtted reisilt, mis ehk kellelegi veel kasuks tulevad või vähemasti meelt lahutavad:

- Lugemisele annab väga palju juurde lugemispäeviku/vihiku pidamine. Lugedes tekib palju häid mõtteid ja nii ei lähe nad kaduma.
-Huvitav filosoofilis-psühholoogiline eksperiment on hakata(soovitavalt kirjalikult, sest materjali on palju) paika panema asju, mida Te kindlalt iseenda kohta teate. Aga need peavad tõesti olema asjad, mille kohta Te olete 100% kindlad. Alustada võib muidu hästi lihtsatest asjadest. Olen olemas, olen inimene, olen 19 aastat vana jne. ning ühel hetkel avastate end kahtlemas kõiges, mida Te üldse olete arvanud enda kohta teadvat. Väga värskendav.
-Endaga igal hetkel vähemasti ühe märkmiku ja pastaka kaasas kandmine nende kõige sürreaalsematel hetkedel pähe tulevate äkkideede kirjapanekuks on tõesti hea mõte.
-Miks me kardame igavust? Kas see pole mitte kurb, et meie üks suurimaid hirme on iseendaga üksi jääda? Võite küll väita, et Te olete kogu aeg iseendaga üksi, kasvõi siis, kui Te näiteks kodus üksinda aega veedate, kuid ei, Te teate isegi väga hästi, et eriti just noil hetkil näeme me iseäranis palju vaeva, et leida endale meelelahutust, ükskõik mida, peaasi, et ainult ei peaks mõtlema! Aga miks? Mis on Sinul ja minul omaenda mõtetest karta? Selle üle tasuks minu arvates igaühel pikemalt juurelda. Kuid ma hoiatan, tulemus ei pruugi paraku kõigile meeldida.
-Eelpool nimetatud küsimuse üle juurdlemiseks töötab proovitult variant "Viis päeva uhkes üksinduses suures ja pimedas hotellitoas."
-Maailma suuremates linnades on alati võimalik leida taskukohaseid hosteleid ja odavaid söögikohti, tuleb ainult otsida. 15-20 eurot päevas ööbimise ja toitumise kohta on vägagi ok.
-Kui ööbida hostelites/hotellides, kus pole parajasti turistihooaeg(näiteks Itaalias mereäärses hostelis novembris/detsembris) siis võib saada kasvõi kuue inimese toa endale umbes poole inimese raha eest täitsa pikaks ajaks.
-Metroo on täiesti geniaalne transpordivahend.
-Ja rong on lihtsalt imeline transpordivahend.
-Kuid jala ringi liikudes näed ikka kõige rohkem kohalikku elu ja olu.
-Ning lõppude lõpuks on kõige ilusamad naised ikka Eestis.
Mõtteid oli küll ja veel, kuid paljud neist olid kas liiga veidrad või vajavad pikemat lahtiseletamist.

Küll aga tahan ma nüüd natuke veel rahu ja vaikust ning seetõttu eraldan ma ennast natukeseks veel ühiskonnast ja elan kaks või kolm nädalat erakuelu ning harrastan veidi lugemist ja ehk vibulaskmistki.

Kohtumiseni millalgi jaanuari lõpus ja kõike head Teile,
Uku

P.S. Kui midagi meeletult pakilist on või kui tekib ühtäkki vastupandamatu ning põhjendatud tung veeta mõni rahulik ja vaikne õhtu ühes maagiliselt rahulikus ja vaikses paigas, võib proovida ühendust võtta. Aeg-ajalt lülitan telefoni ikka sisse ka.

1 comment:

veganretseptid said...

ära minnakse ikka selleks, et saaks endaga rääkida... reisile minnakse selleks, et saaks tagasi tulla. ära minnes mõnikord jäädaksegi ära olemisse.

skeptikud muidu... neid miskipärast ei armastata väga filosoofia-maailmas, nagu olen omal nahal tunda nüüd saanud. aga olen nõus, et ei ole vist midagi, mis oleks ümberlükkamatu, alati kindel teadmine. ka 'cogito ergo sum' mitte, nagu sa juba ütlesid.

ja tõesti. miks inimene küll kardab nii väga vaikust? ja kas sellest endaga-olemise-kartusest on võimalik ka täielikult paraneda?